fbpx

Ego abil tõelise eneseväärtustamiseni

Kadi Kütt eneseväärtustamisest Blogi

Naiste suurseminaril “Südametee ja hingelood” astub lavale ka holistilise regressiooni terapeut Kadi Kütt, rääkides meile mida südamega kooskõlas elamine õieti tähendab.

Käesolevas kirjutises mõtiskleb Kadi enesearmastuse ja eneseväärtustamise teemadel.

Iga inimene tahab tunda end väärtuslikuna. See määrab suures osas nii meie enesetunde, mõtlemise kui käitumise. Endasse uskumise määrast sõltub, kas söandame luua suhteid ja võtta vastu elu väljakutseid, kas toetume oma jalgadele või paneme isikliku õnne sõltuma teistest inimestest. Eneseusus on paljuski kinni ka see, kui lihtne või keeruline on meil vanast ja ebavajalikust – olgu selleks ebasobiv töö, kehvad suhted, minevikuhädad või tulevikku puudutavad hirmumõtted – lahti lasta. Mida suurem on usk endasse, seda suurem on sisemine kindlustunne, et ma suudan hakkama saada kõigega, mida elu mulle toob.

Eneseusust ja enesekindlusest rääkides tuleb paraku kohe jutuks ka egoism. Egoistlik ei tohi olla! Meid on õpetatud teisi inimesi tähele panema ja nende eest hoolt kandma, meile on korratud, et enda vajadused tuleb kõrvale tõsta ja hoida pilk teiste inimeste vajaduste juures. Kuid kodus ja koolis jäeti meile õpetamata üks oluline tõsiasi: et oskaksid ja jaksaksid teistest hoolida, on vaja esmalt õppida hoolima iseendast, sest muidu ei ole sul teistele midagi anda, sa oled emotsionaalselt tühi – sul lihtsalt ei jätku jõudu hoolida.

Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et egoism tähendab isekust, enesearmastust. Kas pole see üks vajalik omadus? Enesearmastus ei tähenda seda, et sa nõuad valjuhäälselt oma õigust, tallad teiste inimeste varvastel või lähed oma tahtmise järel üle laipade. Enesearmastus tähendab, et sa paned ennast tähele, teadvustad ja väljendad oma vajadusi, kannad enda eest hoolt ja ebaõnnestumiste korral suhtud endasse kaastunde ja leebusega, mitte ei materda end. Ma usun, et inimene, kes ennast armastab, on siiras ja loomulik, ta tunneb end vabalt ja käitub sundimatult ka keerulistes elusituatsioonides, ta ei kanna maski ega püüa mis tahes hinnaga teistele inimestele meeldida. Kas pole sellise inimesega lihtne suhelda? Kas poleks tore niimoodi elada?

Julgen väita, et inimesed, kes endast lugu ei pea ja armastust enda vastu ei arenda, on väga enesekesksed. Kuna need inimesed siplevad madala enesehinnangu küüsis, siis nad varjavad, vassivad, vaidlevad, süüdistavad, kontrollivad, nõuavad palju tähelepanu ja solvuvad kergesti. Nad on ohvri energias – ühelt poolt piinab neid pidev alaväärsustunne, samas keelduvad nad muutumast. Väga egoistlik! Sääraste inimestega on keeruline koostööd teha ja konflikte lahendada. Nad ei ole valmis end uuele ja teistsugusele avama, nad ei talu kriitikat, nende solvumine on justkui kilp, mille taha on end mugav peita ja mis kaitseb riskide võtmise ja enese muutmise eest. Endaga hädas olemine võtab kogu tähelepanu ja energia. Kes ei armasta ennast, ei jaksa armastada ka teisi.

Aga raamatutes ja kursustel väidetakse ju, et egost tuleb lahti lasta? Me ei saa enne õppida jooksma, kui pole veel õppinud kõndima. Kuidas saab oma egost lahti lasta inimene, kel ego pole õieti tärganudki – kel pole aimu, mida ta vajab, millised on anded, mis lasevad tal tegevusi nautida ja millised takistused ei luba elust rõõmu tunda? Mulle tundub, et ego lahtilaskmine on siiski kõrgem pilotaaž. Enne tuleb ennast hoolega tundma õppida ja arendada ning oma (vaimne) selgroog tugevaks kasvatada.

Muidugi ei tule kasuks ka see, kui hoiame kujunenud enesekuvandist ja maailmapildist kõvasti kinni ja keeldume asjadele teise nurga alt vaatamast, kuid mina usun siiski, et inimeste probleemiks pole ego olemasolu, vaid pigem hägune minapilt ja vähene eneseteadlikkus. Sel juhul juhivad inimese käitumist alateadlikud lapsepõlvest pärit mõtte- ja tegutsemismustrid, tema nõrk ego laseb end kõigel välisel, sh teistel inimestel lükata ja tõmmata ning õigest teest kõrvale kallutada.

Mis võiks siis olla eneseväärikuse tugevaks sambaks? On üks küsimus, milleni me iga teraapiakliendiga varem või hiljem jõuame. Ma arvan, et see on kõige tähtsam küsimus: mida mina tahan? Kõlagu see pealegi egoistlikult! Sellele küsimusele vastuse otsimine tähendab igal hetkel iseenda tähele panemist: kuidas ma end praegu (selle inimesega, selles olukorras) tunnen? mida ma vajan, et tunda end hästi? mida ma saan olukorra muutmiseks teha? mis teeb mind õnnelikuks? millised inimesed mind toetavad ja tõstavad? millised tegevused annavad mulle energiat ja teevad mu hingele head? Vastused nendele küsimustele kasvatavad eneseusku, see omakorda aitab kannad tugevasti vastu maad suruda, selja sirgeks lükata ja endale öelda: „Olen ainukordne ja väärtuslik“. Ja kui ma kord juba tunnen end oma nahas hästi, on mul lihtne teiste inimeste vajadusi tähele panna, nende jaoks kohal olla, hoolida ja armastada.

Et saada osa Kadi Kütti jagamisest 16. novembril Tallinna Vabal Laval toimuval naiste suurseminaril “Südametee ja hingelood”

Tekst: Kadi Kütt