Suurseminar võttis nõuks jagada sinuga veel ühe Eesti naise lugu.
Me vaatame tihti teiste inimeste elu ja mõtleme, et miks meie küll sellist elu ei ela – mõtlemata kordagi sellele, et igal elul on alati kaks poolt. Helgem ja tumedam pool.
Kas me ikka päriselt teadvustame, mida me tegelikult taotleme, kui endale teiste inimeste elu ihkame. Las ma räägin sulle.
Olen naine, ema, tütar, õpilane ja õpetaja. Olen ehitanud üles oma perede jõududega auhinnatud Harjumaa teise kõige kaunima maakodu. Mul on olnud privileeg avada koos hästi toreda meeskonnaga Kõue Mõis, mis kuulutati ka inspireerivaimaks butiik-hotelliks maailmas. Olin mitu aastat Harmi Mõisakooli „pääste“ projekti eesotsas.
Mind valiti Harjumaa Aasta Haridusesõbraks. Lõime koos abikaasaga oma koju elustiiliettevõtte Koolituskodu, mille külalisteks olid nii Eesti tippjuhid, ministeeriumid kui ka rahvusvahelised meeskonnad.
Korraldasin koolitusi ja viisin meeskondi rabasse koolituma. EAS pärjas meie tegevuse ka EHE kvaliteedimärgisega. Mul oli suur ja uhke põlispuupargiga maamaja, tore abielu, kaks last, koer ja kass.
Kas sa tahaksid elada minu elu?
Viis aastat tagasi põlesin läbi, jäin haigeks. Töötasin liiga palju – ei osanud ennast ja oma mõtteid ning tervet minapilti hoida. Mulle pandi diagnoos. Kaks ja pool aastat tagasi istusin üksinda pronksi tänava üürikorteris.
Olin lahutatud. Kui maal olin ma tunnustatud kogukonnaliige, heategevusprojektide eestvedaja, ideaalse pereelu musternäidis, auhinnatud koolituskodu perenaine, siis linnas olin töötu kassi ja kahe lapsega üksikema.
Maamaja katuseaknast kätte paistvate tähtede alt olin sattunud vibreeriva tänavamüra sisse. Köögi aknast kostus pidev tuletõrjedepoo häiresignaal, magamistoa akna all oli suur ristmik ja kuna kardinateks ei olnud
raha – siis aknast särasid igal ööl sisse Hiltoni Hotelli tulukesed. Magasin lastega madratsitel maas – mööblit sees ei olnud, selleks raha ka ei olnud. Isegi autot ei olnud – olin selle autoõnnetuses mahakandmisele sõitnud.
Mul ei olnud aimugi, kuidas ja kas ma terveks saan, kas lapsed lahutuse ja linnaga hakkama saavad ja kuidas ma oma eluga päriselt hakkama saan. Seega – kas sa ikka tahaksid elada minu elu?
Täna olen oma elu tagasi võtnud. Viin läbi motivatsiooni ja enesearengukoolitusi. Räägin lavadel, käin esinemas koolides ja kirjutan raamatut oma teekonnast – läbipõlemisest depressioonini
ja sellest omakorda psüühikahäireni ning sealt tagasi tasakaaluni. Tegelen heategevusega ja kasvatan oma lapsi – nii hästi kui oskan. Olen õnnelik. Igapäevaselt olen enda ettevõtte Kontseptsioon OÜ koolitaja ja
turunduskonsultant ning koolitan ka Äripäeva Akadeemias. Minu klientideks on nii suured kui väiksemad ettevõtted, kes soovivad turundusalaseid ideid ja meeskonnakoolitusi, millega parandada klienditeenindust ja müüki.
Eelmise aasta sügisel müüsin oma viimase seose toitlustusäriga ja sellest hooajast olen keskendunud ainult mentori ja koolitaja tööle. Kas sa tahaksid elada minu elu?
Aga. Iga erialane koolitus – olgu selleks teenindus, müük või turundus on tegelikult üks võitlus. Sest ma olen noor kena naine ja see ei tekita eriti usaldust, sest me elame eelarvamuste ühiskonnas.
Kuna puutun igapäevaselt kokku uute inimestega, siis keegi ei tea, et läksin juba 12-aastaselt klienditeenindajana tööle. Sealt edasi olen tööd teinud reisilaevadel, hotellides, välismaal. Olen olnud Kõue Mõisa
avamise juures, loonud oma EASi poolt EHE kvaliteedimärgise saanud koolitusmaja. Olen aidanud avada mitmeid ettevõtteid, koolitanud oma elu jooksul kokku sadu inimesi. Pidanud kohvik-poodi ja kirjutanud
võidukaid riigihankeid. Loonud noorte tööplatvorme ja koolitanud seeläbi sadu noori klienditeenindajaid. Olen õppinud aastaid enesearengut, lisaks turundust ja psühholoogiat. Lisaks toitlustuskorraldust.
Ma olen praktik aga kui ma koolitusklassi ette jõuan – on esimene asi, mida tegema pean enda tõestamine – et olen üldse vääriline seal ees seisma. Pean tõestama, et minu jutt ja kogemused on olulised.
Ja nii iga päev. Mida suuremaks väljakutsed lähevad – seda rohkem peab ennast tõestama.
Laused „mida sul meile õpetada on“ ja „sa ei ole mitte keegi“ on üsna tavapärased. Suurtes projektides kaasa lüües – turundusplaane üles ehitades, on mulle esmalt pakutud näiteks
mitte fikseeritu tasu vaid „jäätiseraha“ ja nimetud kullakeseks või kaunikeseks – mitte spetsialistiks. Eks see paks nahk on ikka ajaga tekkinud, aga tunnistan ausalt üles, eks see süda on ka ikka templeid täis.
See pidev enda olulisuse ja väärtuse tõestamine väsitab ära. Seda muidugi seniks, kuniks inimesed mind tundma õpivad. Päeva lõpus kallistatakse ja tänatakse ning imestatakse, et küll mina alles oskan oma asja hästi.
See ei muuda fakti, et mul ei ole seljataga üks rõõmus voolav tööpäev, kust ka mina ise energiat tagasi saan vaid üks järjekordne enesetõestamise lahing. Ja nii tegelikult ju päevast päeva.
Seega, kas sa ikka tahaksid elada minu elu?
Kui olen enese olulisuse tõestamisest väsinud, siis jõuan koju – paika, kus ma ei pea tõestama, et ma olen oluline ja tähtis. Siin ma kogun oma jõu – et järgmisel päeval oleks jälle jaksu oma koha
eest ühiskonnas võitlema hakata. Tänaseks olengi aru saanud, et läbi töö ei saagi legendi luua – kui armastus ja lähisuhted on paigast ära. Suhted omakorda lähevad paigast ära nii iseenda kui ka
lähedastega, kui puudub sügav austus ja üksteise ja iseenda väärtustamine. Sellest sünnib armastus. Legendid saavad tekkida ainult läbi armastuse, sest see on nii võimatult oluline faktor selle juures,
et me ei ihkaks kellegi teise elu, vaid looksime iseenda elu selliseks, millele peale vaadates isegi ohkaks ja mõtleks – issand, ma ei vahetaks oma elu mitte kellegi teise elu vastu välja!
Lugude jagamine on oluline – sest sellega tõestame me, et igal elul on kaks poolt. Kerge ja raske pool. Mitte miski ei ole siin maailmas lihtne. Meil kõigil oma lood – need päris lood – need telgitagused.
Ja ilmselt see ongi põhjus, miks otsustasin kevadel, et tahan ka oma loo telgitagused pikemalt kirja panna. Ja mitte lihtsalt kirja panna – vaid anda kaasa ise läbi proovitud soovitusi, nippe, meetodeid,
kuidas mina oma igapäeva raskema poolega hakkama saan ja mis on need väärtused ja tehnikad mille najal olen oma elu täna uuesti üles ehitamas.
Kui soovid inspiratsiooni ja jõudu ka oma unistuste elu loomiseks, siis osta eelmüügist minu raamat ja aita see lugu trükikotta saata! Ehk leiad ka sina sealt mõne mõtte, mis võib sinu maailma muuta ja aitab sinul olla enesekindlam, vaimselt tasakaalukam ja õnnelikum. Minu elu muutsid need mõtted tundmatuseni.
Kati Suun’i raamatu “Ma ei ole hullult lahe” eelmüügi link SIIN>>>
Tekst: Kati Suun, Fotod: erakogu